Engdekit (evengi Энгдекит), šamaanijõgi lääne-evengi mütoloogias, ühendab ülemist ja alumist maailma. Engdekiti lätete juures ülemises maailmas asub mäejalamil sündimata hingede maailm Ngaktar (Нгактар), sellest natuke allpool aga sündimata põhjapõtrade karjamaa Kuturuk (Кутурук)
Engdekiti keskjooksul suubub sellesse hulgaliselt lisajõgesid, millest igaüks kuulub teatavast soost šamaanile. Nendel lisajõgedel on Sevenid (Сэвэни), šamaanide abivaimud, kes valvavad Engdekiti keskmisse maailma voolamise kohti – nendeks läbipääsupaikadeks on jõgedes pööriselised paigad, mille kaudu jõutakse inimeste maailma.
Ebgedikti almajooksul asub surnute maailm Buni (Буни): iga lisajõe kaljukallastel ja suudmes elavad esivanemad, kelle soost on šamaanid; jõe laiemates paikades on surnute suguvõsade asulad, Engdekiti enese suudmes aga kõige esimesed šamaanitarid. Suudme taga on alumine maailm, kust tagasi ei pöörduta ja sinna jõudsid üksnes Bunis surnud kadunukeste hinged. Engdekiti alamjooksul asub seitse (mõnes müüdis üheksa) kärestikku, kus elavad kurjad vaimud, kes toovad surma.
Šamaan võib loves olles tõusta piki Engdekiti ülemisse maailma laste ja põhjapõtrade hingesid tooma ja seal tõusta veel piki redel-puud ülemise maailma peremees-vaimu juurde; ka allilma võib šamaan haigestunud inimeste hingede järgi laskuda piki Engedikti, kuid neljandast kärestikust kaugemale saadab ta tavaliselt oma abivaimu.
Surnuid ära saates läheb šamaan oma jõe suudmest allavoolu mööda Engedikti kuni suguvõsa surnute asulani.
Allikas: osiktakan.ru/ethnos.htm
Jaanuar, 2023