Mordva vetehaldjas

Veden’ kirdi (esra ja mokša 'veehoidja') ehk Ved’azorava ('vee perenaine') ehk Ved’mastorava, mordva vetehaldjas – veekogude, vihma, kõigi veetaimede ja kalade kaitsja. Ta on kogu maa hoidja maaisand Mastoron’ kirdi tütar, kes elab kaugel meres või ookeanis. Eepilistes lauludes kujutatakse vetehaldjat antropomorfse olendina.

Mokša pärimuse järgi on vetehaldjas aja- ja päikesejumala Škai abikaasa. Ersa pärimuses on Veden’ kirdi täidlane hõbedases rüüs ja kogresabaga naine, kes oskab kalade keelt (kõige paremini valge särje keelt) ning tunneb kõiki maa-aluseid teid.

Vetehaldjas kuulutab oma tulekut ved’avade juurde kuljuse helinaga, mida kuulevad ka inimesed maa peal. Vetehaldja mehe Ved’mastorpazi sünnitas Nižni Novgorodi kubermangu ersade pärimuse järgi põldude kaitsja põlluema Paks’a Pat’ai. Ved’mastorpaz abistab oma naist merede, jõgede, järvede, allikate ja kaevude valitsemisel.

Vetehaldja poole pöörduti harvemini kui vete-ema ved’ava poole. Juhul kui ved’ava ei saanud aidata, palvetati Veden’ kirdi poole, näiteks silmahaigustest vabanemiseks. Käidi ka allika juures loitsimas ja allikaveega silmi pesemas. Vetehaldja poolehoiu võitmiseks kaeti vee äärde laud. Enne rituaalset söömist palvetati ning lisaks abipalvetele lubati osa toodud toidust saata vetehaldjale merre Volga jõge pidi. Vihma kohta ütlesid mokšad: vetehaldja seeme tilgub. Noored naised tulid vihma ajal õue, et vetehaldjas aitaks neil kiiremini rasestuda ja kergemini sünnitada.

Allikas: Tatjana Devjatkina. Mordva mütoloogia. Tartu, 2008; PDF versioon – digar.ee.

Jaanuar, 2023

Vaata lisaks: