Svitjazankad (näkid valgevene folklooris)

Svitjazankad (valgevene Свіцязянкі, poola Świtezianki), näkid valgevene folklooris. Nende päritolu on seotud legendiga Svitjazi järve tekkimisest (Grodno oblast, Novogrudski rajoon, karstijärv, pindala 2,24 km², suurim sügavus 15 m), kuid nad ei ela üksnes Svitjazi järves, vaid ka mitmetes teistes veekogudes. Kaunid neiud, kellele meeldib vallatleda ja noormehi vette meelitada, kus need reeglina hukka saavad.

Legend: Leedu esimese suurvürsti Mindovgi ajal (XIII sajand) asus järve kohal Svitjazi linn, mida valitses vürst Turan. Sõja ajal kutsus Mindovg Svitjazi sõjamehed appi Novogrudoki linna kaitsma ja Turan lahkuski oma malevaga linnast, jättes maha vanurid, naised ja lapsed. Kui vaenlaste vägi (Moskva hordid) lähenes Svitiazile, ei suutnud elanikud linna hoida ja hakkasid oma maju süütama. Sel hetkel vajus linn maa alla ja selle koha peale tekkis järv. Kõik elanikud muutusid lilledeks – vaenlased, kes neid lilli puudutasid, surid. Legendi variatsioonis läksid naised-lapsed kõrgesse torni ja hakkasid sealt vabasurma minnes alla hüppama, et pääseda rüvetamisest, Tugani tütar tütar palus aga abi Jumalalt ning siis tekkiski linna asemele järv.

Poola-leedu-valgevene kirjanik Adam Mickiewicz (1798-1855) avaldas 1820.-1821. a ballaadid „Svitjaz“ ja „Svitjazanka“.

Allikad: Wikipedia; bestiary.us/svitezjanki/ru

Detsember, 2022

Vaata lisaks:

Jadzerkad (valgevene merekuningannad)
Azjarnitsad (valgevene veeneiud)
Vadzjanik / vadzjanõ dzed (valgevene veemees)
Tsõtsoha (peletis valgevene folklooris)
Bagnik (rabakoll Valgevene folklooris)
Russalka
Žejžõk (veejumal valgevene mütoloogias)
Loima (metsa- ja soovaim valgevene folklooris)
Balamuten (rabavaim valgevene mütoloogias)