Albasta (ka labasta, lobasta, lopasta), kuri veevaim vene folklooris. Nimi on tulnud türgi keelest ja olend on Venemaal tuntud piirkondades, mis külgnevad aladega, mida asustavad türgi-tatari keeli kõnelevad rahvad. Valdavalt kirjeldatakse albastat naissoost olendina, kuid vahel on ta olnud ka meesoost (nimekujudeks albastõi, lopastõi). Paiguti on albastat samastatud Russalka, Vodjanitsa või Bolotnitsaga. Nagu teistegi näkilaadsete olendite puhul, arvatakse enamasti ka albastad olevat tekkinud uppunud inimestest.
Astrahani, Vjatka ja Permi kubermangudes oli albasta eemaletõukav naine, suurt kasvu ja alasti, maani ulatuvate juuksepahmastega, väga tüse ja pikkade rindadega, mida ta heitis maismaal liikudes vahel üle õlgade. Ta elas suurtes soodes, võrendikes ja järvedes. Enamasti nähti teda vee ääres istuva ja ennast kammivana, inimesi nähes läks ta vette. Vahel aga võttis ta inimesi kinni, vedas need sohu ja kõditas neid oma rinnanibudega, mõnikord lausa surnuks.
Saraatovi ja Astrahani kubermangudes kujutleti lobastat hiigelsuure olendina, kelle suust paistavad kihvad ja kellel on pikad käed konksus sõrmedega – tema keha on hallikas sültjas mass ning ta ilmub tormi ajal pilvedest.
Albastale on paiguti omistatud võimet tekitada tuult ja tormi.
August, 2022