Satyrus marinus (ladina 'meresaatür'), olend Conrad Gessneri entsüklopeedias Historia animalium IV (1558). Peatükis Tritonitest (meessoost inimese ja kala hübriidide ladinakeelne üldnimetus), on raamatus kujutatud olendit ladinakeelse nimega pan vel satyrus marinus. Gessner viitas Aelianile (2.-3. sajand), kes kirjutas Taprobana meredes (osa India ookeanist) elavatest saatüridest, keda loetakse kuuluvaks kalade ja merekoletiste (vanakreeka κήτη) hulka. Entsüklopeedia saksakeelses tõlkes (1563) on olendi nimeks Meerteufel (merikurat).
Seda olendit on hilisemalt kirjeldatud kui olendit, kellel on "kala alakeha ja inimese ülakeha, peas kitse või kuradi sarved ja naise rinnad”.
Olendi kirjeldus põhines tõenäoliselt luustikel ja muumiatel: Gessner selgituse põhjal oli niisugune olend paigutatud 3. novembril 1523. a Roomas näitusele. Gesneri raamatus on ära toodud ka monstrum marinum ('merekoletis'), olend, keda näidati Roomas samal kuupäeval. Olend oli umbes viieaastase lapse suurune. Sellega seoses on aga ära märgitud, et ahvi ülakeha ja kala alakehaga mumifitseeritud olendeid on Hiinas toodetud juba sajandeid ja selliseid kaupu võidi Euroopasse tuua näiteks Hollandi Ida-India Kompanii laevadel.
Ulisse Aldrovandi teoses Monstrorum historia (1642) lisandub, et meresaatüre või sarnaseid olendeid on väidetavalt märgatud ka Niiluse deltas – rühm mehi nägi olendite paari veest väljumas: üks neist oli habemega ja meessoost, teine ilma näokarvadeta ja arvatavasti naissoost. Neid hakati nimetama „Niiluse koletisteks“. Veel hilisemalt (Zahn J. Specula physico-mathematico-historica ..., 1696) väidetakse, et meresaatüri sarnast olendit on nähtud Illüürias Sibeniki rannikul (praegu on Sibenik Horvaatia linn), kus ta püüdis üht poissi merre vedada, kuid kohalikud elanikud päästsid poisi ja peksid koletist nuiade ja kividega. Samuti väidetakse, et Dalmaatsias püüti niisuguseid olendeid nende naha pärast – angerjanaha sarnasest nahast olevat tehtud jalanõusid, mis olid väga vastupidavad.
Pildid: ülemine satyrus marinus, alumine monstrum marinum
Allikas: Wikipedia
August, 2022