Skeljúngur (koletisvaal Islandi folklooris)
Skeljúngur (islandi 'karpvaal'), koletisvaal Islandi folklooris, kuulub nn kurjade vaalade ehk illhvelide hulka. Tema nimeversioonideks on ka Skieliungur, Svarfhvalur, Suarfhualur, Skútuhvalur, Tigrišvalur, Hnúfubakur.
Erinevalt teistest illhvelide on skeljúngur söödav, kuid söödavatest vaaladest kõige ohtlikum. Tema pikkus on 20–45 meetrit. Ta on väga paks ja lühikeste uimedega, seljauimed puuduvad; vaala keha on kaetud karbikestadega, mis ujudes ragisevad. Kuna karbid sügelema, hõõrub ta sügavates rannikuvetes oma pead vastu kive. Ta on kiire ujuja ja pälvinud seetõttu tiigervaala (Tigrišvalur) kaasnime. Ta sukeldub vertikaalselt ja ka magab vertikaalselt, pea merest välja paistmas.
Karpvaal sätib ennast läheneva laeva teele ja vilunud meremehed peavad kurssi kiiresti muutma, sest kui laev vaalale otsa sõidab, heidab too laeva uppi ja tapab kõik inimesed. Paate hävitades meeldib talle neid uimede ja sabadega lüüa. Vahel teeskleb skeljúngur surnut, et laeva lähemale meelitada.
Skeljúngur vihkab raua lihvimise ja viilimise heli. Kui ta seda kuuleb, sööstab ta kohe eemale. Nimeversioon svarfhvalur (raudvaal) kajastabki seda vastumeelsust.