Devil-jack / Teemantkala (petukala Litholepis adamantinus)

Devil-jack ehk Teemantkala (petukala Litholepis adamantinus), 1818. a loodud müstifikatsioon, millega üks looduseuurija teist uurijat alt tõmbas. 1818. a külastas Constantine Samuel Rafinesque, kaupmees ja iseõppinud zooloog ning botaanik, kes oli tuntud oma ekstsentrilisuse poolest, Kentucky osariigis Hendersonville's elavat kunstnikku ja ornitoloogi John James Auduboni (1785 – 1851) ja viibis tollel külas 8 päeva (teistel andmetel 3 nädalat). Audubon kirjeldas hiljem, et ühel öösel kostis külalise toast lärmi ja ta nägi oma külalist alasti jooksmas – külaline hoidis käes Auduboni viiuli kaela, viiuli oli aga tükkideks peksnud, kuna jahtis sellega öösel avatud aknast tuppa lennanud nahkhiiri ning oli veendunud, et need on seni veel avastamata nahkhiireliigid. Rafinesque'le oli uute liikide avastamine ja esmakirjeldamine ülioluline, peaaegu sundmõtteline tegevus.

Kas selleks, et purustatud viiuli eest kätte maksta või mõnel muul põhjusel, kuid Audubon otsustas kasutada ära Rafinesque'i kergeusklikkust ja innukust uute liikide asjus: ta andis külalisele pidulikult üle 10 (11) joonist enda poolt välja mõeldud kaladest, kes kõik olid nõuetekohaselt nimetatud ja üksikasjalikult kirjeldatud.

1820 a avaldas Rafinesque teose Icthyologia Ohiensis, Or, Natural History of the Fishes Inhabiting the River Ohio and Its Tributary Streams (Icthyologia Ohiensis ehk Ohio jões ja selle lisaveekogudes elavate kalade looduslugu), milles olid Audubonilt saadud kalaliigid.

Kõige vaimustunumalt kirjeldab Rafinesque oma raamatus Devil-Jacki ehk Teemantkala, nagu teda ülikõvade soomuste pärast rahvasuus kutsutavat, ja nimetab ta binoomiliselt Litholepis adamantinus'eks

Seda "Ohio imet" leiduvat ainult kuni jugadeni ja tõenäoliselt ka Mississippis. Rafinesque väitis, et nägi seda kala ise ükskord vaid eemalt ja nägi ka selle soomuseid, muus osas tugineb aga peamiselt hr Audubonilt saadud kirjeldusele ja joonisele.

Kala keha on mustjas ja voolujooneline, ta on 4–10 jalga pikk ja kuni 400 naela raske. Pea pikkus moodustab neljandiku kogupikkusest. Ninamik on sama pikk kui pea, ülalt kumer ja nüri. Silmad on väikesed ja mustad, ninasõõrmed nende ees. Suu on risti ja selles on suured nurgelised hambad. Selja- ja anaaluimed on võrdse pikkusega, saba kahehõlmaline ja küljejoon puudub. Keha on kaetud koonilistest viisnurksetest soomustest ridadega. Soomused on kõvad kui tulekivi, need tekitavad vastu terast löömisel sädemeid. Kala on mittesöödav, aga ablas kütt, keda tavaliselt nähakse veepinnal liikumatuna lamamas.

Teemantkala, ent ka näiteks suursuu-tuur ja topeltuim-lamenina tekitasid hiljem ihtüoloogidele tublisti peavalu ja rikkusid Rafinesque'i teaduslikku reputatsiooni. Auduboni osa kalade väljamõtlemises oli perekonna pärimus, mille rääkis enne oma surma välja Auduboni õemees ja kaastöötaja John Bacmann. Tõde toodi avalikkuse ette 1886. a, kui valekalade loomisest oli möödunud tublisti üle poole sajandi.

 

 

 

2016. a avaldatud artiklis andis Neal Woodman teada, et Rafinesque kirjutistest on leitud veelgi Auduboni poolt välja mõeldud liike: veel 3 kalaliiki, 10 pisiimetajat, 2 lindu, 2 taime ja 3 tigu.

Allikas: digitaalne A Book of Creatures

Juuli, 2022

Vaata lisaks:

Spoonville koletis (petudraakon Michigani järves)
Monongy (petu-jõekoletis USAs)
Bassigaator (petuloom USAs)
Fagua järve koletis (müstifikatsioon Prantsusmaal)
Hydrarchos (meremao võltsluustik)
George'i järve petukoletis (USA)
Worthi järve petukoletis (USA)
Silver Lake meremadu (petukoletis USAs)
Alligaatormees Jake (võltskrüptiid USAs)
Fidži näkid